Paljud meist võivad olla mõnikord lummatud asjadest või hetkedest, kui kogeme, näeme või tunneme midagi, mille olemasolust või toimimisest meil enne aimu ei olnud. Olgu see kasvõi katse, kus vee lisamisel tuli saab hoopis hoogu juurde või toidugurmaanide „põlev jäätis“ või siis see, et Londoni olümpial on vibulaskmises favoriitide hulgas peaaegu pime mees.

Meie tavaloogika järgi asjad kasutades kuluvad ning jagades vähenevad. Sellises loogilises ja matemaatilises maailmas nagu infotehnoloogia see loogika aga ei kehti.  Nimelt – informatsiooni jagades inimeste vahel see mitte ei jagune väiksemateks osadeks, vaid tema tähendus kasvab ning informatsiooni kasutamisel see mitte ei kulu, vaid täiustub ja läheb täpsemaks, sisulisemaks. Ehk informatsiooni jagamisel info korrutub ja suureneb, mitte ei jagune ega kao. Inimestel on vaja informatsiooni, et olla tagasidestatud ja ilma väliskeskkonnast tuleva tagasisideta oleks väga raske. Meil on vaja erinevaid mõõdikuid ning nende tähendusi, olgu see siis kellaaeg, temperatuur või meie endi sugupuu andmed või kasvõi sõbra poolt tehtud õlalepatsutus.

Andmeid palju, tähenduslikku infot vähe
Informatsiooniga on paraku aga see probleem, et meil on algmaterjali ehk andmeid palju, kuid tähenduslikku infot vähe. Me upume andmetesse, millel puudub sisu ja kontekst. Informatsiooni töötlemine võtab teadapärast aega ning ressurssi ja nii juhtubki, et mõnikord on lihtsam kujundada teemast lihtsalt arvamus ilma vastava tõsikindla teadmiseta või leppida mingi indeksi kasutamisega ning mõtestada teemat läbi selle numbri.
Näiteks teades, et Eesti on inimarengu indeksi osas maailmas 34 kohal, eespool Lätist ja Leedust, siis anname sellele tähenduse „hea“. Või kui saame teada, et 50 omavalitsust kulutasid 2011 aastal rohkem kui teenisid, siis arvame, et siin on küll tõenäoliselt midagi viltu. Kuid pelgalt selliste indeksite najal me asja olemusest sisuliselt palju teada ei saa.
Ka tervishoiu valdkonnas, kus nii mitmeski mõttes on informatsioonil eluline kaal,  ei saada läbi ilma indeksite ja mõõdikuteta, olgu nendeks siis vererõhk või keskmine operatsiooni maksumus. Kuid suuremate ja tähtsamate otsuste puhul eeldatakse, et üksikud näitajad ei anna täit pilti, püütakse leida tähendusi, jagatakse infot kolleegidega ning alles siis tehakse lõplik otsus. See on ilmekas näide sellest, et informatsiooni jagamisel info tähendus suureneb ning meie üks põhiõigustest peaks olema nõuda tähendusi ja seletusi.

Üldnumbrid ei anna edasi sisu 
Äriettevõtete kommunikatsioonis näeme sama pilti – tähenduslikku infot napib, seda ei kiputa jagama ja pigem tullakse välja üldnumbritega nagu käive või kasum, mis ei jäta palju ruumi aruteludeks. Kuidas peaks ärijuht toimima saades teada, et osakonna käive on vähenenud viis protsenti? Ilma täiendava infota on tal võimatu eristada, kas see on erand või reegel, kas kõigi toodete müük on langenud või ainult osadel, kas müük langes klientide arvu vähenemise tõttu või oli ühe ostu suurus väiksem või olid hoopis tarneprobleemid või vähendas müüginumbrit suurem tagastus? Aga ilma sellise taustainfota on õigete otsuste vastuvõtmine jälle võimatu. Infovahetus stiilis „küsin raamatupidajalt ja ootan, kuni tema mulle vajalikud numbrid välja otsib“ tänapäeva kiires ja keerulises majandussituatsioonis enam ei toimi.

Edukaks tagasisidestuseks on vajalikud kaks kriteeriumit – inimene ise peab saama alginformatsioonile ligi ning tal peavad olema piisavalt nutikad tööriistad iseseisvalt andmetele tähenduste andmiseks. See on ühtviisi oluline nii oma ettevõtte sisese infoga töötamisel, kui muudes olulistes valdkondades.