Rahandusminister Jürgen Ligi on hiljuti meedias viidanud ajakirjanike väidetavalt puudulikule arusaamisele tema ja peaministri ütluste kontekstist ja sellele, et vallatava info ning sellest tehtavad järeldused on eri tasanditel liiga erinevad. Aga kindlasti on Eestis palju valdkondi, kus info suurem avalikustamine aitaks kaasa paremale mõistmisele. 16. augustil valitsuses heaks kiidetud avaliku teabe seadusel, millega lihtsustatakse avaliku võimu valduses oleva info kättesaadavust ja taaskasutamist, on ilmselt esimesi tõsiseid püüde just sellel suunal. Nn riigi infomahtude muutmisel masinloetavaks ja selle läbi ka kasutajasõbralikult ning inimestele arusaadavalt töödeldavaks, on tõenäoliselt märksa laiem mõju, kui alguses välja võib paista.  Avaandmed, eriti valitsuse käsutuses olevad andmed, omavad suurt ja seni suuresti kasutamata ressurssi.

Miks andmeid üldse avalikustada?

Riigi käes olevad andmed peaks olema avalikud ja kättesaadavad eelõige seetõttu, et pole olemas ühte kindlat tõde, on olemas erinevate inimeste tõlgendused. Et saada „tõe märklauale“ kasvõi üldjoontes pihta, rääkimata täistabamusest, ei piisa ühe või paari inimese tõlgendusest. Arusaadavalt on tulemused paremad siis, kui andmeid vaatlevad paljud inimesed, selmet hoida neid ainult väikese seltskonna käsutuses. Mida rohkem osalisi kaasata, seda suurem võimalus on näha erinevaid seoseid, saada erinevaid tõlgendusi ning seeläbi ka tõelähedasem baas otsusteks või järeldusteks. See on nagu küsides inimeselt tema vanust – üks võimalik vastus on kronoloogiline number, aga on olemas veel ka bioloogiline vanus ja see, kuidas inimese ise ennast hingelt tunneb. Kõik need vastused on ühe numbri erinevad tõlgendused ning tõesed omast seisukohast lähtuvalt ja ka olulised näiteks tuleviku planeerimiseks. Seega, andmete avalikustamine toob juurde rohkem silmapaare, annab rohkem vaatenurki ja loob uusi seoseid.

Uue reaalsuse teke
Valitsus, kelle käes on andmed, on jõupositsioonil ning  tänu sellele ka rahvast erineva reaalsustaju ning tõlgendustega. Kuidas kodanikud saakski valitsusega nõustuda, kui nad ei pääse alginfole ligi ega saa kujundada ise oma arvamust? Arusaadavalt nähakse siis riigivalitsemise olukorda erinevalt. Kui valitsus soovib diskussiooni, siis ei olegi muud valikut, kui anda ka kodanikele võimalus tutvuda vastavate algandmetega, et nad saaksid luua oma tõlgenduse. Alles siis saab alata sisuline arutelu. Sellel protsessil veel üks oluline nüanss – läbi oma tõlgenduste loovad inimesed uue reaalsuse, neil tekib parem arusaamine ning nad muutuvad ise osalejaks. Näiteks lapsevanemana võib teile tunduda, et teie teismeline kulutab taskuraha liiga palju või valesti, kui aga vaatate lapse pangakaardi väljavõtet, tekib täiesti uus, sisuline arusaamine tegelikust olukorrast. Isegi kui lõppjäreldus on sama – laps kulutabki teie arvates raha valel otstarbel – olete teemaga pangakaardi väljavõtte ehk algandmetega tutvumise järel hoopis lähemalt seotud ning varustatud pelgalt arvamuse asemel ka faktidega. Kujutage ette, et teil on riigi või koduvalla kulutuste kohta olemas sama selge väljavõte! On aeg loobuda piiravast arvamusest, et info on võim ning harjuda mõttega, et info on hädavajalik toitmaks inimestevahelist suhtlust.

Andmetest seostatud informatsiooniks
Informatsiooni puhul ei kehti tavapärane arusaamine, et jagades läheb väiksemaks ja kasutades kulub. Info jagamisel see mitte ei jagune väikemateks osadeks ega vähene, vaid tema tähendus kasvab ning informatsiooni kasutamisel see mitte ei kulu, vaid täiustub ja läheb sisulisemaks. Tihti on aga see probleem, et meil on algmaterjali ehk andmeid palju, kuid tähenduslikku infot vähe – me upume andmetesse, millel puudub sisu ja kontekst. Informatsiooni töötlemine võtab teadupärast aega ning ressurssi ja nii juhtubki, et mõnikord on lihtsam kujundada teemast lihtsalt arvamus ilma vastava tõsikindla teadmiseta või leppida mingi indeksi kasutamisega. Näiteks teades, et Eesti on inimarengu indeksi osas maailmas 34 kohal, eespool Lätist ja Leedust, siis anname sellele tähenduse „hea“. Või kui saame teada, et 50 omavalitsust kulutasid 2011 aastal rohkem kui teenisid, siis arvame, et siin on küll tõenäoliselt midagi viltu. Kuid pelgalt selliste indeksite najal me asja olemusest sisuliselt palju teada ei saa, vaja oleks vaadata numbrite taha ja näha seoseid ka teiste näitajatega: kui kulutati rohkem – siis mille peale ja mille arvelt? Valitsuse pressiteates mainitud rahandus- ja majandusministeeriumi koostööna valmiv kohalike omavalitsuste finantsandmete avalikustamise projekt annab vähemasti omavalitsuste osas selleks võimaluse. See loob eeldused kuluefektiivsemaks juhtimiseks ning kodanike suuremaks kaasamiseks kohalikul tasandil. Ootame KOVide finantsandemete pilve viimise tulemused ära ja jääme lootma, et seejärel avanevad kodaniku ees ka teised riigi andmekogud.

Võimalus targemad teenuste tekkeks
Lisaks kodanike suuremale kaasatusele, vabastab andmete avalikustamine ja lihtsam kättesaamine ka  olulist riigiressurssi – kodanikud pääsevad iseseisvalt andmetele ligi. Ilma ooteajata ja infopäringuid esitamata. Enne päringutele vastuste otsimisega hõivatud olnud ametnikud saavad selle asemel nüüd sisulisele tööle pühenduda ja inimesed ei pea nädalaid oma küsimustele vastuseid ootama. Teine oluline tulemus on uute e-teenuste loomise võimalus, olgu nendeks siis  valitsuse pressiteates mainitud ühistranspordi kaautamist planeerida aitav peatus.ee keskkond Eestis või Open Data Handbook’is näitena toodud kodus energiakasutuse efektiivsust tõsta aitav portaal husetsweb.dk Taanis.  Ilmselget omavad avaandmed väga suurt majanduslikku tähtsust – erinevate uuringute väitel on ainuüksi EL’s avaandmete majanduslikuks väärtuseks hinnatud mitukümmend miljardit eurot aastas. Milline saab olema avaandmetel põhinevate teenuste panus Eesti tulevaste aastate majanduskasvu, sõltub juba meie kõigi tahtest ja nutikusest. Arvestades avaandmete laia ulatust – valituskuludest kuni hulkuvate koerte registrini – siis peaks nende baasil erinevate teenuste või isegi toodete loomiseks ideid jätkuma pikaks ajaks.